VANA VÕITLUS
ma olin kivi aga nüüd olen ma liivatera
mis kriuksub rannas hammaste vahel
kui nahk on päikesest kõrvetavalt kuum
ja taevas nii kohutavalt sinine. ma olin
pilv mis valgus laiali mis ei andnud ennast päriselt
kätte sest et hirmus. olin lindude kriisked enne
sügist olin õun mis hoidis kramplikult oksast kinni
veel novembriski. aga nüüd olen vaevumärgatav
pudi esikuvaibal muidu nii korralikus kodus on alati
üks väike vastik liivatera mis ei lahku krigisemata
PÜHAPÄEVAÕHTUL MATA HARI MAJA EES
päikeselaik pärast päev läbi kestnud vihma. mineviku
arhitektuur hakkab tasapisi hajuma. mõned kodud tulebki
maha jätta nad ei ole mind kunagi kaitsnud nende õhk soe
aga läppunud. vaadata sõduritele otse silma saata teele
õhusuudlused otsima kaotatud kodu. ma sõlmin oma
sõnad nende ümber nagu kombitsad nagu mere-
elukas. see laps oli tehtud kivist ja veest aga nüüd
on ta nahk hakanud hingama õhtu toob tagasi
kõik mida ei mäleta tuleb tagasi hirm süü äng
tahaksin endale andeks anda kõik need talved
Carolina Pihelgas is een Estse schrijver, vertaler en redacteur die in april 2023 op residentie was in Leeuwarden. Ze werd na een ‘open call’ door Leeuwarden UNESCO City of Literature gekozen uit 85 schrijvers uit 21 landen. Carolina publiceerde zeven dichtbundels, in 2020 verscheen haar meest recente bundel Tuul polnud enam kellegi vastu (De wind was niet meer tegen iedereen). Haar poëzie gaat vaak over thema’s als geheugen, heimwee naar verloren werelden en mythologie. In 2022 publiceerde ze haar lovend ontvangen eerste roman Vaadates ööd (Kijkend naar de nacht).
Foto’s: Natalia Balanina